-liiakene-'n blogi

 tere, kevadõieke - väike, arglik , kollane
minu jaoks Sa päikene, mõnele umbrohuke,
oma kuldse nupuga , oled jäänud meelde Sa-
kui sai vaadatud või suurust , mida söödud alla kurgust-
Sinu varretorust tehtud, vilepilli - tutulutut -
Sinu õitemeres käidud , suured pärjad pähe tehtud,
minu jaoks Sa kauneim lill , kauneima aja the bigggest pearl-
armastan Sind lilleke -väike , arglik , kollane...

 ____######_________######____armaz
__ ########______#########___ nunnu
__###########_###########___ energiline
_########__! ! ! ///_######### ___kift
_########__( ô ô )___########____kuum
_#######_oo0- (_)0oo_#######____
__######################___
_ __####################___ kipa
____#################___ruulib
_____####### #######_____
______##########_____iludus
______########_ _____kena
______######___nice_
______###___ cool
_____##__sexikas
_________sõbralik
___#___ ilus
______hea
__#__lõbus

Kui on tõusmas külm, kuid ere päike,
ma silmad avan ning naudin vaadet
ja kui pilveke nii tuttav väike
on sõudmas Su näoga üle saare.

Siis ärkab loodus meelast unest
ning mu hingki õitsma läeb
ja kui Su suud näen pilvevines,
siis taeva poole tõstan vaikselt käed.

Seda nähes mõistavad kõik taimed,
et kaugus teineteisest pole määrav,
vaid võib olla ka ju side vaimne,
mis kiirgab soojust ja võib olla jäädav.

Ka päikseni peegeldub armastuse kiiri,
mis süütavad ta südamesse kuuma leegi
ja kuna kõikjal on armu ja soojust juba niigi,
siis end üksikuna ei tohiks tunda enam keegi.

Lõpuks armust uimastatuna uinuvad kõik hinged
ja on loojumas ka õhetav soe päike,
on kadunud hommiku kristallpisarate hanged
ning läbi une sõuab pilveke, nii tuttav väike...

Üks luuletus mu sõbralt,mul nüüd ka kopeerimine selge

 Oh kui valus on kui keegi ei mõista kedagi ja omad kõikk on kuidagi masenduses
ja raevunud....miks on pisaraid küll julmat vaja ja oma tervised haigeks teha...
Ei ole enam elus õnne anttud kui muutkui üks valu ja piin...
Murest murtud südamed on väga valu täis ja nutta pole .,kedagi lohutada
ei oska ,sest omal on väga paha ei keegi aidata end ei saa...
murede pitser on ääretult suur ja lai....
Tahaks südamest ,et kõigil elus läheks hästi ja muredemaa oleks ükskord
lõplikult kadunud ma ei tea aga ei oleks sellist valu mis südameid järab nagu ussike ...
Aitaks keegi kusagilt lahendust sellistele valudele ja piinadele mis siin ilmas
on....

Kaunis sügis meile kätte tuli,imelise ilu meile tõi küll värvilise maalinud on metsad ,aasad,salud..Punetavad haavad ,kollendavad vahtrad,võbisevad kollendavad kaselehed kõikk nad vaikselt maha langevad ja päiksesäras udukastmes värvilistesillertuste keedena endid värelevad...Armas vaadata kui puud raagu hakkavad nüüd minema ja lehed vaibana kattuvad puude alla vaibana ja pisiloomad savad talveonniks omale kodukese lehkeste alla....Vaikselt linnud parvedesse end seavad ja kaugele end lõunapoole talveks uue kodu leivad kus soojus olemas...Olgu siis see kaunis sügis meile kõigile soe ja päikseline ning värviderohke küllaline...

 ma ütlen ARMASTUS, see pole vale,
kui tahad kuulda, tule lähemale,
kui tahad tunda, tule päris ligi
kui rohkem ma ei ütle ometigi,
ma ütlen ARMASTUS, ja kõik on öeldud
mis, ma ei kuule hästi, mis sa küsid
jah,kõik võib olla, jah, võib-olla möödub
kuid imelik, et ta nii kaua püsib
* * * * *
tule ja võta mind sülle,
suudle mu silmadelt jää,
kord võin end kinkida sulle
rohkemaks aega ei jää
siis tuleb minna sul jälle
teistele olema hea
korraks võta mind sülle
kaua ju hoidma ei pea
hellust sult palju ei küsi
tean, et pead minema taas
veidi mu embuses püsi
võta mu õrnuse raas
luba, et istun su sülle
veidi su klaasist et joon
minnes ei mõtle sa mulle
mina ent laulu sust loon

 Koos üle vikerkaaresilla,
käsikäes ja naerul suu,
kõnnime kord koos ka meie.
saatjaks hõbedane kuu.

Lähme sinna, kuhu meri
oma lainelapsed viib,
kuhu tuul teeb oma pesa,
kuhu uinub pilvesiil.

Sinna, kuhu mure tulla
mitte iialgi ei saa,
sinna, kus kõik päiksekiired
valgustavad kaunist maad.

Lähme sinna, kus me võime
jalutada käsikäes,
sosistada kauneid sõnu,
kuulajaiks vaid kõrged mäed.

See on maa, kus sinijärved
peegeldavad vikerkaart,
millest tulime kord üle -
see on unistuste saar.

Iga tera valges liivas,
iga lehekene puus,
laulab vaikselt oma viisi,
milles iga noot on uus.

See on paik, kus uinuda võin
rahus sinu rinnal ma
ja ei põlga mind sa ära,
ainult õrnalt armastad

 Armastuse kannatlikkus ei tunne piire,
tema usaldusel ei ole lõppu,
tema lootust ei saa purustada;
ta kestab kõigist kauem.
Ta on ainus, mis püsib ka siis,
kui kõik muu on langenud

Kui ilus oli maikuu ilu kõik õitses ja armas õitemeri ,
Aga kätte jõudnud on jaanikuu aeg.
Nüüd puhkemas on pojengide meri
ja õitsele löönud on karikakardeväli,
linnukesed siblivad ja otsivad pojakestele süüa
ja selle eest tänavad karvapallid.
Suled neil seljas ja lendu nad tõusevad
ja varsti kaugel pole enam ka lõuna poole tee.
Vihmased ja kõledad on jaanikuu ilmad ja kuidas
tahaks küll päikest ja soojust,
tahaks tunda veel meretuulte puudutust ,
päikese kiired teeks pruuniks mind,.

Jaanipäeval tahaks tunda tulekuma kuumust
ja otsida kaduma läinud sõnajalaõit.
Aga usun ta on juba olemas ja näittamas end.
ja jaaniussid näittavad tee peal tuld
ning näittavd kuhu peab pöörama mu hing....
Kui mõnus on tunda niidetud heina lõhna
ja kohe tuleb meele lapsepõlv,
jõgedes voolamas puhas vesi
ning hullata koos hoogude vees.
Tulgu siis ruttu se kaunis jaanikuu.....
.

 Täna tõuseb päike vara ja teeb meele rõõmsaks ,,,ning mure mõtted peletab ja sära toob mu silmi .Tahan olla hea ja nukrust peletaks üks väike päikse killuke ja õnne tooks mulle terve päeva sisse .Muremõtted viigu tuul mul peast ja hinge südamesse tooks üks väga kallis mees....