Miks usun su sõnu, kõik valed on need,
siiski mind võlud ja õnnetuks teed.
Tõeks vale saab mulle, sest armastan sind,
kõik andestan sulle, vaid hoia veel mind.
Miks usun su sõnu, tõtt vähe on neis,
su silmade särast võib lugeda teist.
Armastasin sind meeletult-
Kas teadsid sa seda?
Uskusin sinu sõnu
kui ütlesid, et HOOLID!!
Olin pime armastusest,
tegelikkus minust kaugel oli...
Miks tegid sa seda...?-
murdsid mu südame.
Istun siin üksi ja igatsen sind,
tahaks kaisus hoida sind,
võtta ümbert kinni sul,
kuid tean et see on võimatu.
Sina vaid teeskled, südames teine,
mina aga istun siin üksi,
vaatan tühjusesse ja tunnen kuidas mu hing tahaks surra.
miks ma üldse loodan veel midagi,
kuigi tean et kõik on muutunud!
see mis oli ennem,
seda lihtsalt enam pole ega saagi olema!

Tykkää!