Lilleke rohus'n blogi
Ma soovin teile jõudu, jaksu,
et tervis ikka püsiks hea,
et elu keerulistel teedel
ka süda kindlalt vastu peaks.
Et mõistus iialgi ei väsiks,
et rõõmu kingiks iga tund,
et saatus armutult ei räsiks
ja öö tooks rahulikku und.
Nii soovin teile kogu hingest,
kuid ometi tean omast käest -
õnn nõuab põlemist ja pinget,
sest muidu kergelt läheb käest.
Miks usun su sõnu, kõik valed on need,
siiski mind võlud ja õnnetuks teed.
Tõeks vale saab mulle, sest armastan sind,
kõik andestan sulle, vaid hoia veel mind.
Miks usun su sõnu, tõtt vähe on neis,
su silmade särast võib lugeda teist.
Armastasin sind meeletult-
Kas teadsid sa seda?
Uskusin sinu sõnu
kui ütlesid, et HOOLID!!
Olin pime armastusest,
tegelikkus minust kaugel oli...
Miks tegid sa seda...?-
murdsid mu südame.
Istun siin üksi ja igatsen sind,
tahaks kaisus hoida sind,
võtta ümbert kinni sul,
kuid tean et see on võimatu.
Sina vaid teeskled, südames teine,
mina aga istun siin üksi,
vaatan tühjusesse…
Mu hinges on sügis
nii külm ja kole,
Ses süüdi pole ilm,
et kõrval Sind pole.
Lootsin Sind kohates,
tunda armu ja võlu,
kahjuks üksinda ohates,
tunnen hinges vaid valu.
Sa tulid ja olid
ning läksid taas,
Su hing on ju mujal
silmad minu ees maas.
Eks võta see teine
ja õnnelik ole!
Ei vaja Su õigustust,
mänguasi ma pole!
Sa tuled ja hävitad taas ning taas,
Su järel haavatud hingi on lademeis maas.
Miks toimid Sa nii,
kas tõesti Su elu see edasi viib?
Igaühel on oma saatus,
elatud aastatest põimunud släng
Sa ei tea,mis on selle viimane vaatus...
kas õnn või tallatud südamete äng
Ehk pole haavatud hing üksnes minul
ja mitmetel teistelgi veel,
lõpuks,see tunne tappev võib olla ka Sinul
kui oled elanud elu nii petlikul teel.
Hinges on täna raske ja valus tühjus
See oli seal ka varem, kuid mu enesepettus
jättis enesest maha uue suure ja tühja vao
ning ma ei tea, kas valu veel kunagi kaob
Vaid ainus samm on armastusest mureni.
Vaid ainus hetk mis kumab kauguses.
Jah, tead ju küll, et armastus ei sure nii
vaid ikka ootab- sütti veel kord viiv.
See hetk ka tuleb möödanikust tagasi
ja korraks helklebki me üle viivuks siin.
Ning samas kaugeneb tunasesse edasi
ja oled jälle üksi-üksi nii.
Ja vahest loodadki ehk armu jumalalt.
Või hoopis tõreled sa kurjalt saatanaga,
et miks küll õnn ei leia…
* * *
Sa läksid
ma jäin.
Mu väheseid tundeid
liiga palju oli
tundetu maailma jaoks.
Sa läksid
ma jäin.
Ei mõista ma reegleid,
mille järgi sa elad,
mida otsid,
mida hindad,
miks siin sa olid?
Tean vaid,
sa läksid,
mina jäin.
Üksi oma lõhutud maailma.
Sa läksid. Ja kõik purunes kildudeks.
Teadsin, et nii peab minema.
Aga ei uskunud.
Südames märatses armastus,
kisendas, karjus, kriipis hinge sügavad haavad.
Valus oli. Tühjuse tunne oli.
Killud on kokku lapitud.
Tunnetest on saanud vaid kustunud söed hingepõhjas...
Kuid ma ei julge sulle enam otsa vaadata.
Kardan, et armidest saavad uuesti haavad.
Ja jahtunud süte all põleb
kustumatu leek.
Kardan iseenda tundeid.
Neidsamu, nii ilusaid ja ometi nii valusaid.
On raske leida õigeid sõnu,
Sõnu, millega meelde jääda,
sõnu, millega tungida südametesse,
sõnu, mis meelde jääks,
sõnu, mis väljendaks tundeid,
sõnu, mis väljendaks meeleolu,
sõnu, mis väljendaks rõõmu ja valu,
kirge ja armastust,
õnne ja õnnetust,
armumist ja selle olemust.
Raske on leida sõnu,
mis jääks meelde ainult Sulle,
sõnu, millest teised aru ei saa,
sõnu, mida mõistame ainult meie kaks.
Sõnu, mis teistele midagi ei tähendaks,
aga meile, oleks see kui terve elu.
Neid sõnu on palju,
Kuid on vaid üks, mis ütleks kõik.
Seda meeleolu, tundeid, seda kõike mis on mu sees,
On raske panna sõnadesse,
Sest…