Ei tohi nutta
ei tohi nina kirtsutada
ei tohi olla väsinud
kurb ega masenduses
ei tohi ärrituda
...uksi prõmmida
ega häält tõsta -
võib-olla ainult öösel
salaja teki all
mõtetes
et keegi ei näeks ega kuuleks
Pead olema üliinimene
kui oled ema
või õpetaja
***
Naljakas kuidas inimesed
kõnnivad üksteise eludest läbi
sisse ja välja
nagu oleks üks elu
päikseline lagendik
...keset võõrast padrikut
Ühel ettenägematul hetkel
lükkab keegi kätega laiali
pisaraist märjad oksad
ja hakkab keset Su elu
lõket tegema
Ja kui ta on end küllalt soojendanud
Kõnnib tagasi vaatamata
uue tundmatuse poole...
miks ütled,et armastad mind,kuigi tegelt ei armasta
miks ütlesin,et vihkan sind,kuigi tegelt ei vihka
miks ütlesid,et olen ilus ja tark,kuid tegelt ei ole
miks ütlesid, et hoolid minust,kuigi tegelt ei hooli
miks ütlesin, et jätan sind maha,kuigi tegelt ei jäta
miks ütlesid,et sul on juba keegi,kuigi tegelt ei ole
miks ütlesid, et sul varjata pole midagi,kuigi tegelt on
miks ütlesin,et suhe oli liiga lühike,kuigi tegelt ei olnud
miks ütlesin,et armastus ei salli meid,kuigi tegelt sallib
miks ütlesid,et ei taha mind näha enam,kuigi tegelt tahad
Sa oled õhk, mida hingan. Sa oled vesi, mida joon. Sa oled elu, mida elan.
Aja jooksul muutuvad paljud asjad, kuid on üks, mis alatiseks jääb - see on minu armastus sinu vastu.
Me ei peaks elama mitte ainult nii, nagu sureksime homme, vaid ka nii, nagu võiksime elada veel sada aastat.
Ta muudab mu pisarad naeruks, valu armastuseks ja pimeduse valguseks.
Sa oled nagu täht pimedas öös , mis annab jõudu elada .
ilma armastuseta,
pole õnne.
ilma õnneta,
pole armastust.
kui armastus puruneb
siis pole sind ega meid.
ilma meieta,
pole armastust.
mis armastus
ikkagi on!?
Sõnatud pilgud ja hääletud sõnad
kuivanud pisarad ja südames mõrad
tuhmunud pilk eksleb kauguses
nagu otsides lohutust valgusest
millal mu ümbert purunevad raamid?
millal hingest kaob hirm ja kaos?
Tahaks öelda,kuid sõnad jäävad kurku.
Tajhaks mõelda,kuid mõte kaob eos.
tahaks armastada seda,mida praegu ei ole.
tahaks olla kindel,et kõik kord tuleb.
On hetk ja viiv | ||
On hetk ja viiv ainult siin Kella tiksumine süda tuksub kaasa ootus ei enam On aegade liiv veel hetkeks piin Hirm lootus ei enam On olemise vaev mõtete raev kõik möödub kaob igaveseks ei enam On vaid aeg liivakellana vaikselt veniv marutuulena tõttav ei enam On jäänud vaikne omaette olemise mõtteline aeg ei enam... | ||
hetked |
Ma tahan naerda nii, et pisarad silmis
und näha sellist, mis tunduks kui ilmsi
emotsioonid enesest välja karjuda
ebaõiglusega mitte iialgi harjuda
nutta vaid valust, kui varba löön ära
kuulda sosinat, mitte mõttetut kära
vajuda unne kui väsimus kontides
astuda püstipäi, mitte lonkides
naeratust ka võõraga jagada siiralt
oma mammonat mitte kaitsta nii kiivalt
julgeda tunda nii kirge kui iha
eksida, vabandada, väljendada viha
justkui üks olla embuses armsamaga
näha päikest ka hallide pilvede taga