kairike22'n blogi
Vastumeelne tunne, painav.
Salvab kõk organismi lihased
katab viimsegi naha pinnase.
Sulgeb lootuse silme sees
varjab pilti reaalelu ees.
Oled muutunud külmaks ning mõistmatuks,
teistele jäänud südamelt avamatuks.
Sind ei paisteta kuulavat kui seletad,
üksnes oma tuimsusega teisi peletad.
Pühendud tõsimeeli oma huvide arendusse
ent nende väärtus ilma sotsiaalse rahuta langeb unustusse.
Rääkimata, et oled peagi murdumas
on su lähedased end süüdi tundmas.
Kinnitad neile, et emotsionaalselt ajad on tormikad,
saladuslooril magu ravimitega kostitad.
Miks sa siis endale sellise eesmärgi seadsid?
Et tähelepanu ja kadestavaid pilke saada, ma teadsin!
Muide kõik mis sa tegelikult igatsed
on austus ning armastus.
Ilusat Sõbrapäeva soovin Sulle, kes Sa kaugel oled,
kes Sa üle mõne aja ikka meelde tuled,
kes Sa mõnel hetkel oled hinge ligi,
keda küll ei näe, kuid mõistan ometigi.
Keda vahel nagu tähele ei pane,
veelkord kaunist Sõbrapäeva Sulle, kauge lähedane!
Meil on päkkapikud käinud,
aga mina neid ei näinud.
Nägin ainult kingipakke.
nüüd ma hüppan rõõmust lakke.
Tänama pean jõulutaati,
tema ju need kingid saatis
Igast päevast tuleb loota
sünnib väike ime,
tuleb kauniks imetleda
iga väiksem õis.
Tuleb juba hommikuti
hajutada uduvine,
siis sünnib päev,
mis päikest täis.
hääl
Lähedal oli Su hääl, nii lähedal
soe kuldne valgus ja üksikud laused.
Mu süda oli keskpunkt lõpmatus ruumis,
mis aeglaselt keerles - öösinine pärl.
Õnn nagu nukrus, unelik-rauge... Kaugel
hommiku tasane samm ja koidiku värv.
Su mõtted täitsid mu mõtete pause.
Kõik igatsus vaibus, ööst sai kuldne järv.
Tundsin end nagu heljuksin juuste metsas
sügaval vee all, mis on sulakuld.
Ah, ma ei mäleta midagi nii lummavat oma elus,
kui Sinu hääl sel ööl, sel varahommikul.
See hetk meil saabus jõulu öö,
kui säravad tuled me jõulupuul,