kastan67'n blogi

Küünal süüta,
meenuta,
mis sellest aastast meelde jäi,
kas selles meeletus hoos
püsis su õnn
vaid kildudest koos,
kas selles maises rutus
oli sul koht
ka kellegi muinasjutus,
kas andeks anda suutsid,
kas ise andeks said,
kas sinu headus muutis
heaks ka kõige halvemaid.

Maikuu muutis hinge veidi malbeks,
eelnev saast jäi suland lumesse.
Silmapõhjasära muundus valgeks,
ees ei terendanud enam tume tee.

Patu nimekiri hajus päiksekiirde
nüüd ei olnud kalk ja kole kõik.
Tundus, nagu oleks üle piirde
visatud see tobe elulõik.

Elada ma tahan. Tahan! TAHAN!
Olla päris soe ja vaba seest.
Viskan kipsist varjumaski maha -
olen vaba talve roiskusest.

Harriet Bach

see sinu äraminek on
see sinust äratulek on

nagu käekella kadudes
terve päev
tühja rannet vaadata

nagu käekella kadudes
veel ülejäänud kuu
oma tühja rannet vaadata

nagu käekella kadudes
ka aasta hiljem
oma tühja rannet vaadata

teadmata
palju aega
on möödas

Tuuli Taul

Su hääl on suurte puude vaikne sahin,
mis voolab läbi minu ajast aega,
on ekslev tuul Su hingus - hinges ahin,
ma selles tardun, ühte sulan paega.

Mu silmad olid tuhmid, kaetud kaega,
kui arutu nüüd päiksesse ma vahin,
saan mullast tõustes kokku taevalaega ...
Tund, mil Sind minus pole, on mu pahim.

Siis otsima, mu tuhat korda leitu
ja jällekaotatu, pean ikka Sind.
Ei vähem hing Sind vastselt leides heitu.

Su häälekõla surun palge vastu
ja puude vaikne sahin hõlmab mind.
Mu meelde sisene, mu verre astu!

Kalju Kangur

Et olla õnnelik, peab õppima kõigepealt õnne märkama. Lilli on iga tee äärest leida, ainult igaüks ei oska neist pärga punuda. Tuleb punuda elutee äärest korjatud väikestest hetkelilledest oma pärg. Kes selle kokku suudab panna ja siis, see pärg peas, läbi elu sammub, ongi õnnelik......

me käime nagu kellamööda osutid

see on

püüdmise

kohtumise

ja möödumise

mäng

sest sina tiksud ikka

aeglasemalt või kiiremini

seda oma rütmi

kuid need hetked mil

lööme kasvõi sekundi

koos üht takti

on seda väärt

pidamaks vastu neid tunde

kui

hammasrattad ja mehhanismid

meil lahku käsivad käia

Maria Helen Känd

Valged ülased
valgete tüvede all.
Valgetes pilvedes
päikese kollane pall.

Kaasik kuulatab,
rohekad kõrvad kikki,
kuulatab muinasjutte
lõputult pikki.

Heledas valguses
elavad tänini koos
ammuse lapsepõlve
kaduma läinud lood.

Siin alles jalutab
Lumivalgeke ringi,
ülaseõied
ehtimas juukseid ja kingi.

Õelus ei võida siin,
kurjust ei upita kasu,
arm väärib armu
ja headus saab õiglase tasu.

Muinasjuttude sammud
valgetes ülastes teel --
kelles nad surnud ei ole,
nendes nad elavad veel.

Sa oma juuksed
raputasid valla
ja võtsid mind
nüüd heliseme koos
Su silmad kinni olid
kuigi olid valla
meil oli tõesti
hingestatud poos
Siis silmad avasid
mis sest et need jäid kinni
Neis lõõmas heliredel
kosmiliselt suur
Mu kaelal keeled
vajutasid kinni
et teise käega võtta
veel üks duur

Ma õhku ahmisin
ja kõlama jäi paus
Sa kummardusid
Veel
ja veel
Aplaus

Veiko Belials

Said teed ja tuuled jäiseks
ja sõnad argipäiseks.
Takti lööb lauakell...
Ning kuskil tuikab aimus:
mis tuleb, see kord toimus
kes teab, mis aegadel...
Kuid igas veretukses
usk on alles veel,
just nagu elaksime
suure püha eel.
Kõik justkui tuntud, teatud-
kuid äkki ehmud, peatud:
miski on mälus hell.

Nagu õhku, tuult ja valgust,
päevatõusu, öö algust.
Nõnda lihtsalt sind vajan ma.
Sooja sõna, head pilku,
teelesaatmis-silmapilku,
hõiget, mis jääb teel kajama
kajana...

Ei jää me muutumata,
ei murest puutumata...
Merdki ju muudab mõõn.
Ent läbi mure, riski
meis siiski säilib miski,
millest võib saada rõõm.
Ei ole kõik nii lihtne
nagu vahel näib,
ja mõni side tihti hoopis ahel näib.
Ent läbi mure, riski
meis siiski säilib miski,
millest võib saada rõõm.

Nagu õhku, tuult ja valgust....

Leelo Tungal