Purakas!Ja Asta oii selja tagant pikali maha löödud.Snna ta jäi.Purakas! Järgmisena langesin selja tagat saadud löögist mina,kirjutes põlvpükstes poisikene.Ktiid kus sa sellega!Kokku olid kaks jäära! Maast püsti ja edasi.Ikka kodu poole.Põmm ja purakas! Jälle kõhul maas.Edasu! Järgnes uus hoop!Seekord lenadasisin teeäärsese kraavi kõrvenõgestepõõsasse.Palja ihuga,jalas põlvpüksid.Oinas teepervel passimas.Välja! Ja kodu poole punua!Veel,,veel,veel!Ikka löökoina käest ja õhulend kõrvenõgesete põõsastesse.Seda seda seni,kuni mulle appi tuli keegi julgemat sorti künnimees naaberpõllult.Atah talle nüüd viiskümmend aastat hiljem.Ole tänatud külamea.Kpju jõudes täis sinieid muhke ja nõgesekuplaid.Midagi valgus sääri pidi pükstest allapooe.Oli saanud oma elu esiese keretäie.Teise meise keretäie saima ema käest kodusauna trepil.   Röökisin nii,et küla peal Ikka kuulda oleks.Kas tõesti lootsin ma ka nüüd julge külamehe abile?Keretäis ise aga oli täiesti asja eest.Olin soetanud sauna lellilava ja saunatrepi alla terve arsenali,milles ei puudunud haakristga siidkottides püssirohi,käsigrannadd,,saksa automaat ja veel midagi mida enam ei mäleta.Rääkimata laskemoonast ehk kõikvõimalike padrunite hunnikusr.Seda kraamimi jätkus tõenäoliselt kõikidele sõjajärgsetele lastele.Nii nagu selle läbi surrma ja õnnetustki minusustele.

Tykkää!