01.08.2011
26, Tallinn, Eesti
Hommikul ärkasin päikse ja linnilaulu peale üles. Ma ajasin end vaikselt püsti ja kõndisin peegli ette. Ma nägin lihtsalt nii jube välja.
Ma kõndisin jalgu lohistades vannituppa. Vastu tuli mulle Marcuse sõber. Ta suust tuli väikset ULGUMIST ! Ma olen tõesti ära pööranud juba. Vannituppa jõudes panin ukse pauguga kinni.
Ma tegin end kiirelt korda ja liikusin tagasi oma toa poole. Venna toast möödudes oli kuulda karjumist ja vaidlemist. Loomulikult ei hakkanud ma pealt kuulama. Ma lihtsalt läksin oma tuppa panin riide, võtsin paar asja kaasa ja läksin kuhugile.
Peagi olin leidnud end pargist, ma istusin ühe puu alla. Ma sobrasin oma kottis otsides ipodi mille ma arvatavasti kaasa võtsin ja nii oligi.
Ma olin seal päris pikkalt juba muusikat kuulanud kui minu ette ilmus vari. Ehmudes kiskusin kiirelt klappid peast, see oli Ethan. Ta istus mu kõrvele ja vaatasi mind pikalt.
''Mis mureks ?'' küsis poiss, kehitasin õlgu ''Tea alati, et õid mulle kõigest rääkida'' ütles poiss ja naeratas pehmelt. Me istusime ja rääkisime natuke. Mu tuju muutus aina sittemaks ja poiss märkas seda. ''Ma lähen nüüd koju'' ütlesin kiirelt ja lahkusin jättes poisi sinna istuma.
Kui ma olin pargi juurest piisavalt kaugel aeglustasin oma sammu. Niimodi ma lonkides kkõndisingi kodu poole. Ma ei saa aru mis mu vennal ja ta sõbral viga on ?
Nad on nagu kaks kutsikat. Jah just täpselt kaks kutsikat ! Peagi olin jõudnud koju. Ema oli kodus ja talle ei jäänud märkamata mu sitt tuju.
Ma kõndisin jalgu lohistades vannituppa. Vastu tuli mulle Marcuse sõber. Ta suust tuli väikset ULGUMIST ! Ma olen tõesti ära pööranud juba. Vannituppa jõudes panin ukse pauguga kinni.
Ma tegin end kiirelt korda ja liikusin tagasi oma toa poole. Venna toast möödudes oli kuulda karjumist ja vaidlemist. Loomulikult ei hakkanud ma pealt kuulama. Ma lihtsalt läksin oma tuppa panin riide, võtsin paar asja kaasa ja läksin kuhugile.
Peagi olin leidnud end pargist, ma istusin ühe puu alla. Ma sobrasin oma kottis otsides ipodi mille ma arvatavasti kaasa võtsin ja nii oligi.
Ma olin seal päris pikkalt juba muusikat kuulanud kui minu ette ilmus vari. Ehmudes kiskusin kiirelt klappid peast, see oli Ethan. Ta istus mu kõrvele ja vaatasi mind pikalt.
''Mis mureks ?'' küsis poiss, kehitasin õlgu ''Tea alati, et õid mulle kõigest rääkida'' ütles poiss ja naeratas pehmelt. Me istusime ja rääkisime natuke. Mu tuju muutus aina sittemaks ja poiss märkas seda. ''Ma lähen nüüd koju'' ütlesin kiirelt ja lahkusin jättes poisi sinna istuma.
Kui ma olin pargi juurest piisavalt kaugel aeglustasin oma sammu. Niimodi ma lonkides kkõndisingi kodu poole. Ma ei saa aru mis mu vennal ja ta sõbral viga on ?
Nad on nagu kaks kutsikat. Jah just täpselt kaks kutsikat ! Peagi olin jõudnud koju. Ema oli kodus ja talle ei jäänud märkamata mu sitt tuju.
''Kullake mis juhtus ?'' küsis ta kohe, see ajas mind nii närvi ''KURAT MINE PAREM KÜSI MIS MARCUSEL JA TA KOERAST SÕBRAL VIGA ON '' karjusin ma ema peale ja jooksin oma tuppa.
Ma panin ukse siukse pauguga kinni, et see läks lukku. Loomulikult ma saan selle lahti aga mul seda praegu pole vaja.
Ma istusin lihtsalt arvuti taha ja panin muusika jumala kõvasti. Ema käis loomulikult ukse taga kolkimas. Järsku ma mõtlesin, et ma käitun ju nagu väike laps ja ise saan kohe kohe 18 aastaseks.
Tänu sellele mõttele ma jalutasin uksest välja. Ema toa juures peatusin, uks oli praokil ja ta rääkis telefoniga
''John me peame talle rääkima''
''Jah aga me ei saa seda Patricia eest saladuses hoida''
Mis selle juttu juures mind kõige rohkem närvi ajab on see, et ta kasutas mu teist nime, täis nimi on mul Emily Patricia Wiliams.
''John, ta elab minu juures ja see on minu otsus kas ma räägin või mitte''
Oli kuulda ema karjumist ja siis lendas midagi suure pauguga vastu ust ning uks avanes, see mille ema viskas oli telefon ja see lendas mitmeks tükiks.
Ma vaatasin ema jahmunud pilguga ja tema tegi sama. ''Patricia me peame rääkima!'' ütles ema peale pikka vaikust ''Esiteks ma ei ole sulle mingi Patricia vaid Emily ja teiseks millest ?'' ülbasin ma emaga. Tean, et see on lapsik aga ma ei saa midagi teha.
Ema ohkas ''Mine elutuppa ma kohe tulen'' ütles ta tüdinud häälega. Ema möödus minust ja läks venna tuppa. Ma lonkisin vaikselt alla.
Ma sättisin ennast tugitooli istuma ja ootasin, ootama ma pidin päris pikkalt. Peagi tuli ema alla koos venna ja ta sõbraga.
''Kuidas see koer siia puutub ?'' küsisin koheselt, see tüüp krimpsutas nina ''Ma pole sulle mingi koer vaid Daniel'' ütles ta ülbelt.
Ema ohkas ''Lapsed palun lõppetage !'' ütles ema karmilt ''Räägi asjast'' ütlesin emale. ''Asi on selles, et su vend päris vanavana isalt hundi geenid'' ütles ema.
Ma sain hetkel sellise šokki ''Mis asja ? Kuidas see hippi koer siisa puutub ?'' küsisin uuest, Daniel vaatas mind juba päris kurjalt ''Btw ma olen ka hunt'' ütles Danile.
''Kui palju teid veel on ?'' küsisin hirmunult ''Igas väikses kohas on oma kamp hunte'' vastas ema mu küsimusele ''Samuti on ka Vampiirid ja igasuguseid muid kuju muutjaid aga nad on rändavad olevused'' jätkas Danile.
''Kas meil siin on ka kedagi sellist `?'' küsisin ikkavel hirmunult ja šokeerituna ''Ei peaks olema'' ütles Marcus. Ma lihtsalt ei julgenud midagi enam küsida.
Ma haarasin tugitooli seljalt oma jakki ja jooksin välja. Väljas sadas kerget vihma ja õhk oli jahe. Ma liikusin sinna samasse pargi poole.
Ma istusin puu alla märjale murule ja tõmbasin põlved tugevalt vastu keha ja võtsin kättega ümber jalgade. ''Hei mis sa siin teed ?'' küsis keegi ja ma ehmusin selle peale tohutult.
''Kas sa teadsid ?'' küsisin Ethanilt ''Teadsin millest ?'' mängis ta lolli või ta lihtsalt ei teadnud ''Nii, et sa said oma venna olemusest aru '' ütles poiss ja ohkas.
''Sa teadsid ja ei öelnud midagi'' hakkasin ma hüsteeritsema, nutma ja teda peksma. Poiss võttis mu kättest kinni ja tõmbas mind enda poole, ta pilk oli nii .. hirmutav.
Esimest korda elus ma kartsin Ethanit ja nägin temas midagi hirmutavat ''LASE MU ÕDE LAHTI !'' karjus mu vend, ta oli meis mõni meeter eemal.
Poiss lasi mu lahti ja ma kukkusin maha. Ethan kõndis Marcuse poole ''Taas kohtumine, poleks kunagi arvanud , et näen veel sind'' ütles Ethan Marcusele
''Ah keri kurele'' ütles vend ja ühe hetkega oli muutunud ta suureks ja hirmu äratavaks mustaks hundiks. Ma oli sokeeritud.
Ma ei oleks kunagi arvanud, et mu vend on hunt ja, et mu elu nii palju muutub siin olles. Mu vend kargas Ethanile kõrri ja ma hakkasin lihtsalt röökima.
Ethan lükkas Marcuse täiest jõust eeemale, kohe mittu mittu meetrit eemale. Ethan vaatas minu poole, ta pilk oli kurb ja siis ta haihtus.
Ma jooksin kohe Marcuse poole, kes oli nüüd muutunud inimeseks. Tal oli paar haava mis veritsesid ja ta riided olid katkised.
PILDID !
Daniel. 18 aastane poiss, Marcuse sõber ja kamba liige, samuti hunt !
Emily Patricia. 17 aastane, tavaline tüdruk.
Marcus. 16 aastane, hunt. Samuti klanni liige.
Ethan, tundub olevat tavaline poiss, vanust hetkel ei avalikust :D
Rose (on tulemas. ) 17. aastane tüdruk, klanni liige. :)
HETKEL KÕIK
REKLAAAM :
kõik muu maailma järgi, esimene osa ja teine osa.
Samuti on lubatud postkasti saaata juttu linke mida soovite reklaamida. Juttu link läheb järgmise osa alla ja samuti ka klubisse. TEATAN AINULT KLUBIS !
866 näyttökertaa
Väga hea:)
Kas saaksid teatada kui uus osa tuleb:)
http://www.rate.ee/blog/1345163/new_entry/
ma olrn elliiiissega nõus,võiksid eelmise osa lõppu ka panna,mui loed niipalju järjekaid ja ei saa pihtagi algul millest jutt,aga muidu ülesupper;)(Y)