Mis on saanud sellest väiksest armsast tüdrukust,
Kes naeris alati, kes ei olnud kuri,
kes ei olnud paha, kes ei olnud kurb,
kes ei olnud vihane, kes ei teinud välja kurjusest selles julmas maailmas...
Mis on saanud temast?
Mis on saanud sellest väiksest armsast tüdrukust,
kes naeris alati, kelle silmad särasid, kelle naeratus vallutas maailma...
Kelle silmis polnud kurjust, seal valitses vaid piiramatu headus...
Mis on saanud temast?
Mis on saanud sellest väiksest armsast tüdrukust,
kes hoolis alati teistest, kes aitas alati neid,
kes muretses teiste pärast, kes mõtles alati neile,
jättes enda tahaplaanile...
Mis on saanud temast?
Mis on saanud sellest, väiksest armsast tüdrukust,
Kes keksis nõnda kergelt
mööda põlde,
mööda metsi,
mööda tänavaid...
Kellel polnud muresid, kes tundis elust rõõmu,
kes oli nõnda armas, nõnda jõuetu ja häbelik...
Kes nägi ka kõige halvemas asjas selgust ja kindlat lahendust...
Kellest õhkus südamlikkust ja heatahtlikkust…
Mis küll on saanud temast?
See väike armas tüdruk kasvas suureks,
nägi maailma julmust, teiste ükskõiksust
ja piiramatut ülbust...
Ta taipas, et teda vaid ära kasutatakse ja temaga vaid kasu pärast suheldakse...
Ta tundis ühepoolse armastuse valu,
ta tundis üksindust,
ta tundis jõuetust...
Ta tundis et kõik on muutunud...
See väike armas tüdruk kasvas suureks
ja nägi maailma julmust...

Tykkää! 2