See juhtus ühel õhtul, kui olime kahekesi. Olime armunud, või oli see midagi muud? Ei tea. Sel hetkel tundus kõik muu me ümber tähtsusetu. Kahjuks aga tegin sulle palju haiget ning sa otsustasid lahkuda. Miks? Olid mulle kõik andestanud, aga mitte seda viimast. Tea, et kahetsen oma tegu. Saan aru, mida sa tundsid, ning arvan, et oleksin ka ise nii käitunud. Alles pärast, kui oli juba hilja andeks paluda, mõistsin, mida sa mulle tähendad. Kas tõesti olen selle valu ja kurbuse ära teeninud? Palju öid olin üleval ja nutsin, sest tegin nii suure vea, et seda on raske parandada. Hea on meenutada aegu, mil olime koos, kui hoidsid oma käsi minu ümber ja laususid; MA ARMASTAN SIND!" Olid just see, keda vajasin. Võiksin alati su peale loota. Miks pidin kõik selle ilusa ise rikkuma?!
:'-( Kurb lugu
ÄRA KURVASTA! :-) *YES*