Kuldkalake teeb akvaariumis kiiremaid ringe,
tundub, et miski tal läinud on hinge.
Järsku ta peatub ja vaatab sealt välja,
muie on suul, ju miski teeb nalja.
Kalake mõtleb - mis elul on viga....
minul ei ole ju kunagi igav.
Kui tahan - teen mulllle, mida veepinnale saata,
õhtul kell viis ma seebikaid vaatan.
Mind on kodustanud üks tore pere,
Dagi iga hommik söödab täis mu kere,
Criss ajab minuga õhtuti juttu,
kuid mind kuulates jääb ta tavaliselt tuttu.
Üldiselt olen ma eluga rahul,
kuid üks asi minu hinge ei mahu.
Kui Dagi ütleb, et teeb parimat pala,
siis on õhtusöögis alati KALA.
Vahva luuletus...
Crissul kodus kalade kodu, nii ilus omalgi nende vilgast tegevust jälgida:))