Näeb harva keegi teise hingepõhja,hing üksindusega on tihti harjunud,ja poole sõnagagi suu ei vihja,mis on mu põue sügavuses varjul.Kui aga sina oma pilgu heidad mu südamesse ega sõnu nõua,vaid mõistad,millest vaikin,mida peidan,kui jagada mu muresidki jõuad.Siis nõnda lähedane oled mulle,et miski murda usaldust ei suuda!Töölaua tagant väsinuna tulles ma tean,su pilk mu vaevad õnneks muudab.

Tykkää! 1