Ma usun, et kõigil on oma tee, mida käia. Oma saatus, mida järgida. Ma usun, et kasvõi üks pisitilluke sündmus võib muuta tulevikku. Miks ei näe seda tähtsat muutust siis, kui on veel võimalust see ära hoida? Ja kui on liiga hilja? Siis minevik kaob, olevik ei oma enam tähtsust ja elu on tulevikuta."

 

Igaühe jaoks on olemas keegi. Mitte alati inimene,  kes on see "üks ja õige", vaid keegi, kes mõistab, kuulab ja on olemas. Miks väsitakse siis otsimast, kui saadakse mõned tagasilöögid? Kas elu polegi oma vigadest õppimine, vastuseisust hoolimata edasirühkimine, kuni lõpuks on saavutatud rahulolu?

Miks ei ole inimesed rahul endaga sellisena, nagu nad on? Miks võetakse eeskujuks mingi anorektikust modell, kes seab kõigile ilu piirid? Ilu on ju mõisteline ja suhteline. Miks pingutatakse siis kõigega üle? Olgu see siis solaariumipäevitus, lumivalgeks blondeeritud juuksed, võltsripsmed ja muu? Et siis öelda: "Ah, tegelikult ma ei hooli teiste arvamusest." Ja miks peetakse seda kõike ilu mõõdupuuks?


Miks kõik on nii võlts? Inimesed, nende tunded, välimus, meeleolu. Kõik. Ainult üksi olles on inimene aus. Endaga aus. Siis pole vaja kellegi eest varjata oma halbu  kylgi

miks surutakse pidevalt teistele peale oma arvamusi, oma ideid, oma nägemust maailmast? Igalühel on õigus oma seisukohale. Miks tehakse teisi kogu aeg maha ja üritatakse teada anda, "Kui vale su arvamus on ja kui õige minu oma on"?


Miks me laseme teistel juhtida oma elu. Oma õnne? Lastes teistel enda eest otsustada, laseme neil juhtida ka kogu oma elu. Ja tulevikku mõjutada nii, nagu nemad seda tahavad. Miks ei suuda me sageli öelda "EI" ja jääda endale kindlaks?


Sageli ei hinda me kõike, mis meid ümbritseb, mis juba olemas on. Selle asemel mõtleme pidevalt sellest, mida meil veel ei ole, mida me tahaks... Rohkem tänu kuluks ära. Ka selle eest, mida me iseenesestmõistetavaks peame ja mis meile kergelt kätte on tulnud. Alles siis, kui see "miski" on kadunud, hakkame mõtlema, kuidas meil oli vedanud ja mida me kõike ära ei teeks, et seda tagasi saada. Siis aga on juba hilja. Liiga hilja.


Miks ei oska me näha rohkem enda "minast" kaugemale? Alati on enda õnnetus suurem, kui teise oma. Loogiline, inimene hoolib vaid endast, ükskõik, mida ta ka ütleb. Miks ei taheta teha teist õnnelikuks siis, kui tasuks saab vaid naeratuse? Kas tõesti peab alati igale heateole vastama hunnik raha või mingi hinnaline kink?

 

Miks on maailm nii ebaõiglane? Lahkuvad need, keda kõige rohkem vajatakse. Ja miks usuvad noored ise, et oma elu lõpetades teevad nad õige otsuse? See ei lõppe ju. Vähemalt mitte nende lähedaste jaoks. Kas võib siis väita, et nad on isekad, mõeldes ainult enda kannatustele?


Ma usun, et kõik saaks maailmas hakkama, kui nad vähegi üritaks. Liiga palju vingumist, liiga palju enda mahategemist ja liiga vähe arusaamist.  Kas ma olen silmakirjalik, teades ise, et ma olen kõike seda, mida ma just maha tegin? Võib-olla tõesti. Aga ma usun ka, et mina saan hakkama. Ise."

Tykkää! 4