Need mõned üksikud korrad elus, kus ma reaalselt andsin endast
parima, sain ma alati, mis tahtsin.
Olgu tegemist kas esimese kohaga spordivõistlusel, või kättesaamatu mehega.
Väljaarvatus üks kord, see oli siis kui mind peale 9dat klassi, kunstikooli ei võetud,
väitega, et pildid polnud minu joonistatud.
Olgu.
Olid küll, aga mis nüüd sellest enam.
Esimeses klassis ajasin ma poisse taga, ma vihkasin neid,
peksin ja tirisin juustest, ise olin kõige pisem.
Ptüi,
Hale.
Tegelt, mind kiusati pärast vastu, päris mitu aastat, teises koolis, Tallinna Reaalis,
siis kui juba vanem,
Aga ega ma sündides suupeale ei kukkunud, sai vastu ka taotud, siis küll käis asi juba
sõnadega.
Ega ma metslane pole.
Tiigritaltsutaja ka mitte, et puuri ja piitsaga.
Bsh, Dav ei viitsi kriblada enam.
Vihkan ülbeid hoori, backstabbimist ja igast muud sitta, öelda on tule ja ütle kui julged,
kui ei julge oled siuke kusik niguinii, et sul õigust pole miskit mägiseda.

Tykkää! 4