Ilm on jäätuvalt külm, kuulen sinu tasaseid hingetõmbeid enda vastas ja unustan korraks kõik muu. Oleme eksinud oma teel ja otsime rada, mis juhataks koju.
Väsinud pikast käimisest vajume kokku ja puhkame metsade lõputus kohinas, meie meeli haarab vabaduse võimas käsi ja laseb meil lennelda vabalt.
Soojus on hääbumas, aga sina mu kõrval oled jääv. Ma võtan su käe ja surun enese vastu, käsi mis on nii külmunud aga ometi valmis ära andma nii palju soojust.
Sa kaitsed mind selle kohutava tuule eest, hoiad mind kõvasti enese vastu ja puudutad õrnalt mu keha. Vaatan läbi märgade silmade sulle otsa ja ühe ainsa hingetõmbe jooksul kukub üks pisar mu põselt. Tajun su mõtteid.
Seal me lamame üksteise kõrval ja tunneme üksteise mõtteid. Su väsinud pea uinub mu süles. Vastu tuulehooge sirutan oma näo ja katsun õrnalt su juukseid.
Jõudsime jälle siia maailma ja leidsime enda raja. Elame vaid teineteise jaoks, just nii see ongi ju mõeldud.
Ei ole kommentteja vielä.
Jätä kommenttisi, aloita keskustelu!