Kui 15 aastase tütre ema koju jõudis, oli tütar juba läinud. Tütre kirjutuslaualt leidis ema järgmise kirja:

Kallis ema! Anna mulle palun andeks, kuid otsustasin kolida oma uue boifrendi juurde. Ma armastan teda väga. Ta näeb suurepärane välja - tal on tatuud ja hästi palju keharõngaid. Ja tal on mootorratas!
Kuid see pole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on see, et ma olen rase.
Ahmed ütles, et tema treileris saame me väga õnnelikeks. Treiler seisab metsas. Seal on väga ilus. Ahmed ütles, et ta tahab palju lapsi ja ka mina unistan sellest. Ma olen temalt palju teada saanud. Nt seda, et marihuaana on täiesti kahjutu rohi. Me hakkame seda kasvatama oma treileri hoovis enda ja ka oma sõprade jaoks, vastutasuks neilt saadava kokaiini ja ekstasi eest.
Seniks aga, kallis ema, palu jumalat, et teadlased mõtleksid kiiremini välja AIDS´i vastase ravimi, et Ahmed saaks ometi kord end paremini tunda. Ta on seda väärt.
Emme, palun ära minu pärast muretse. Ma olen juba 15 aastane ja suudan enda eest ise hoolt kanda. Kunagi ma tulen sulle külla, et saaksid oma lapselapsi näha.
Sinu armastav tütar.

PS ! Emme , kallis , tegelt ma valetasin . Tegelt läksin naabri-katiga kinno ja tulen varsti. :)

Tahtsin selle kirjaga öelda vaid seda , et elus on hulga hullemaid asju kui hinded minu tunnistusel , mis asub minu laua ülevalt esimeses sahtlis .