Sina ja Mina!


Sina ja mina istume lõkke ääres,

ma vaatasin su peale,

sa vaatad minu peale,

ma ei suuda Sinult silmi viia,

Sa oled liiga ilus,

Sa ajad mind hulluks!

Ei suuda otsustada,

öelda Sulle,

kui kallis Sa oled mulle,

kõik päevad ja ööd mööduvad,

istun ja ootan Sind.

Vaatan selle tühjuse peale,

nagu päev vahetus pimedusega,

aga mina ikka ootan ja ootan,

kardan, et Sa ei mäleta mind.

 

Ma ei suuda unustada neid silmi,

seda saladuslikku naeratust,

ma alati meenutan aegu, mil olime koos.

Ma ei unusta iialgi:

meie esimest suudlust,

meie esimest kohtumist,

meie esimest ööd.

 

Ainult meie kaks...

Kui me jalutame!

Ainult meie kaks...

Ainult Sina ja mina!

 

Jäta meelde see öö,

kui me ühinesime nagu kaks tilka vett.

Sosistasid ja vaatasid mulle silma.

Näed Sa mind,

kuuled Sa mind,

ma tean, et Sa ei lähe kuhugi...

suudlen ma Sind...

ja vaikselt ütlen,

ma armastan Sind.

 

Ainult meie kaks...

kui me jalutame!

Ainult meie kaks...

ainult Sina ja mina!

 

Sind südamest ei suuda minema ajada,

ei suuda unustada Sinu kuju ja Sinu sõnu,

mis olid ilusad minu jaoks,

ma ei suuda mõelda, et kaotan Sinu...


Nii Ilus Luuletus!

Tykkää! 1