Ühel päeval palus õpetaja lastel paberile kirjutada kõigi kaasõpilaste
nimed – üksteise alla nii , et iga nime taha jääks ka ruumi .
Järgmiseks palus õpetaja õpilastel mõelda , mis on kõige parem asi ,
mida nad selle või tolle klassikaaslase kohta öelda oskavad. Need kõige
paremad asjad palus õpetaja paberil olevate nimede taha kirjutada . See
oli raske ülessanne ja võttis terve tunni . Enne vahetundi minekut
korjas õpetaja kõigi laste käest paberid kokku. Nädalavahetusel
kirjutas õpetaja iga lapse nime eraldi lehele ning selle juurde kõik
toredad kaaslaste lehtedelt pärit märkused . Esmaspäeval sai iga laps
oma nimekirja . „ Kas tõesti ? „ kostis sosinat . „ Ma ei teadnudgi ,
et ma kellegi jaoks midagi tähendan ! Ma ei teadnudki , et teised
minust niimoodi arvavad . Ma ei teadnudki , et teised minust niimoodi
hoolivad „ . Seejärel polnud neist nimekirjadest enam kunagi juttu .
Õpetaja ei teadnud , kas lapsed on neist omavahel või vanematega
rääkinud . Aga see polnudki tähtis . Ülessanne oli oma eesmärgi täitnud
– õpilased olid sõbralikud ja õnnelikud . Nad olid rahul endiga ja
rahul teistega . Mõned aastad hiljem hukkus üks õpilastest missioonil .
Õpetaja läks matustele . Kirik oli täis noore mehe sõpru . Üksteise
järel möödusid nad sargast , et lahkunuga viimast korda hüvasti jätta .
Viimasena läks kirstu juurde õpetaja . Kui ta seal seisis , pöördus
tema poole üks kirstu kandvatest sõduritest : „ kas teie olite tema
matemaatika õpetaja ? „ Õpetaja noogutas . „ Ta rääkis teist väga tihti
„ ütles sõdur seepeale . Pärast matusetalitust kogunesid mõned endised
klassikaaslased punti . Ka hukkunu vanemad seisid sealsamas ning
ootasid silmnähtavalt võimalust õpetajaga vestlemiseks . „ Me tahame
teile midagi näidata „ , ütles isa rahakotti taskust välja tõmmates . „
See leiti meie poja surnukeha juurest . Me mõtlesime , et teie tunnete
selle ära . „ Rahakotist ilmus lagedale päevinäinud paberileht –
mitmeid kordi volditud , parandatus ja kleebitud . . . Õpetaja teadis
paberit avamatagi , et tegemist on ühe lehega nendest , mille peal
seisid kõige toredamad asjad mida kaaslasele öelda . . . „ Me oleme
alati tahtnud teis selle eest tänada „ , ütles ema . „ Nagu te näete ,
hindas meie poeg seda väga „ . Kõik endised kaaslased tõmbusid lähemale
. Üks neist naeratas ja ütles : „ Minul on oma nimekiri ka alles .
Seisab minu kirjutuslaua kõige ülemises sahtlis . „ Keegi naine ütles :
„ Minu abikaasa palus , et me selle nimekirja oma pulmaalbumisse
kleebiksime . „ „ Minu oma on minu päeviku vahel „ , teatas järgmine
noor naine . Üks meestest tõmbas taskust oma kalendermärkmiku ja näitas
narmendavate servadega lehte . „ Mina olen seda koguaeg endaga kaasas
kandnud „ , ütles ta . „ Ma arvan , et meil kõigil on oma lehed alles .
„
Õpetaja oli nii liigutatud , et ta pidi istuma . Ja nutma – ta
nuttis nii langunud poisi kui kõigi teiste pärast , kes tema ümber olid
. Elades koos ja kõrvuti teiste inimestega unustame me sageli , et ühel
päeval lõppeb iga inimese tee – ja , et me ei tea millal see päev
saabub . Seepärast peaks inimestele , kellest me hoolime , ütlema , et
nad on midagi erilist ja olulist . Ütle neile seda enne kui on hilja .
Ei ole kommentteja vielä.
Jätä kommenttisi, aloita keskustelu!