Kas sa kuulsid
mu kutset?
Ei kuulnud.
Sina kuulasid
taevaste tuult
ja väitsid,
et minul on luulud...

See oli midagi muud.
See oli
nukruse järelkaja,
üksikluige igatsushüüd.
Mul on nii väga sind vaja.
Igavesti.
Ja nüüd.
Mul on sind hädasti vaja.

Kuid sina
kuulad taevaste tuult
ja laotad
mu hingevalu
halli uduna üle maa;
justkui tahtes,
et päevasära
sealt lõplikult otsa saaks.

Aga kuidas siis
võrsuvad taimed,
kandes armastust
nuppude sees?

Kuidas alateadvuse aime
leiab
selles reaalsuses tee?

Kuidas näha,
et keegi veel naerab
lapsemeelselt
ja siiralt su ees?

Kuidas tänada
hingevalu
elu tähtsaima õppuse eest?

Tykkää!