Iga mälestus on isemoodi värvi leidub selliseid, mis pleekinud on seest mõned puutumatult säilitanud värvi teised läbivettinud on silmaveest Kõige enam armastan ma neid, mis valged vahel enda lõbuks piilun punaseid tunnen äratundmisrõõmu oma palgeil kui ma videvikus jalutan neil teil Muidugi on neidki, mis on hallid aga neid ma vähe mäletan küllap need ei ole nõnda kallid nii ma iseendale neid seletan Palju vaeva olen talunud kui kohtan selliseid, mis mustad nagu süsi pelgan siis ja sügavuses ohkan kardan vastuseid ja kardan küsimusi Takistades, tõrjudes neid ära muutub vallutavaks nende stiil hargneb laiali siis musta sügav sära ja mu lootusetult endaga ta viib Seks püüan leppida, mis puudutanud hinge võtta mälestusi nii just nagu on teha nendega koos värvirikkaid ringe kui nad mulle külla tulnud on Ja nendel kordadel kui hing on vaevas see mis möödund, kisub kaasa sedasi et jään hingetuks, siis appi kutsun taevast nii pääsen oma elus edasi Kuidas olemine võiks küll olla kui ma puutumatu oleks möödunust saaksin õnnelikumaks...ei tea, võib olla ma oleks värvitum ja vaesem läbielatust

Tykkää! 1