Mõtlen sust päeval ja öösel näen unes, et oled mu kõrval, ei lahku mu juurest.

****************************************

			Su embuses uinuks, kui mul silitad pead. Su suudlustest joobuks, see tunne on hea.
			Kui kohtume tihti, elan üle ma selle. Kui kinni jääks lifti, oleks parim see meile.				Eal ei lahkuks sust ma, kuna jumaldan sind. Ainult koos sinuga olen vaba kui lind.
			Toomelt langeb õisi, ööbik laulu lõpetab. Sinu eluteele satub teisi, kuid mind ära unusta.				Õrnalt puhuvad tuuled, taevas kiirgab kuu. Truudust vannuvad huuled, kui suule langeb suu!
			Oled mulle sõber hea, mitte mingi lollpea. Ole sõber alati, muidu teen sust salati!				Ma mõtle, et sa mõtled, et su peale ma ei mõtle. Mõtle, mõtle pealegi, su peale mõtlen ikkagi.
			Ma mõtlen sust päeval ja öösel näen unes - ei lahku mu juurest su magusad huuled. Su huuled kui mesi, mis sulavad suul, ei taha sind jätta ma sellel ööl.				Sinule mõtlen ma päeval ja ööl, Hing rahu ei saa ei koolis, ei tööl, Sul tahaksin öelda ma paljugi veel, See on nii raske, ei paindu mu keel. Kui viimaks me kohtume, aru siis saan, muredest vaid sinuga üle ma saan, tervikust vaid pool sind nutmas on taga, teine pool tervikust kuvari taga...
			Miks sa läksid ära ja maha jätsid mind. Kas sa tuled täna, ma tahaks näha sind?				I sing a song of seasons something bright in all flowers in the summer fire in the fall
			Kolmeteistkümnendal öötunnil mõtlesin sulle ja leidsin - armastan sind				Elab armastus ookeani vees, Väikese vaala südames.
			Huuli, su huuli vajan su kirsspunaseid huuli. Neid ihkan neid vihkan, kuid vajan neid alati.				Ta laulis tasa nagu unes ja vaatas ära kaugele - kaks rasket pisarat sinisilmist tal veeresid palgele. Ja nagu kahvatuse jume, käis üle näo ilusa. Ta nägi mind - ja ühest teisest ta hakkas juttu puhuma.
			Kui armastad, armasta palavalt. Kui unustad, unusta jäädavalt.				Lilleke närtsib, noorus mööda läeb. Armastus, mis kindel, eluks ajaks jääb.
			Kui Sulle antakse valida, sõprus või armastus, võta alati sõprus, sest sõpruse all peitud ARMASTUS.				Mina ja Sina, taevas ja maa, vaatame teineteist kuid kokku ei saa.
			Kui päikesemärkide kiirulik sõud kord vallutab taevalae, siis tuhande esimest korda ma palun- küll asjatu olemusvaev Kui päikesepisarad lebavad maas ning õhus on tummusehõng, siis tuhande esimest korda ma palun, et ühilduks taas meie elulõng.				Ma ei unusta seda pilku, seda rõõmsat ja kelmikat. Ma ei unusta seda naeratust, seda lõbusat - seda sarmikat Ma ei unusta seda häält, seda võimsat ja ärevat. Ma ei unusta ka sind - sind hingavat ja elavat

Tykkää! 4