..1 vana legend räägib linnust,kes laulab vaid 1 kord elus,kuid ka siis nii kaunilt,et ükski teine olevus maailmas sellele ligilähedalegi ei saa..kohe,kui ta lahkub oma pesalt,lendab ta otsima laukapuupõõsast ega väsi enne,kui on kõige ogalisema üles leidnud..selle oksale istub ta,lööb laulu lahti ning viskub rinnaga kõige suurema,kõige teravama oga otsa..ja surmapiinas laulab ta nii,nagu ei suudaks ükski lõoke või ööbik..see on laul,mille hinnaks on elu..ja kogu maailm tardub seda laulu kuulama ja Armastus naeratab..sest suurimat saavutada saab ikka ainult suurimate kannatuste hinnaga..

..las vaatlevad igavesti uueneva looduse ringkäiku teised,mulle tundmatud inimesed..oma elu olen ma ise elanud,mul pole kedagi milleski süüdistada..ja mu elus pole ka ühtki hetke,mida ma kahetsema peaksin..

..linnuke ogaga rinnas allub looduse kõikvõimsale sunnile,tema ei tea,miks ta viskub täie rinnaga astla otsa ning laulab,laulab,kuni sureb..sel hetkel,kui oga ta südamesse tungib,ei mõtle ta lähenevale surmale,vaid laulab kuni jätkub jõudu ja hingamist kasvõi veel üheksainsaks noodiks..

..aga meie,kui me viskume astla otsa,meie teame..,meie mõistame,mida me teeme..aga ikkagi teeme seda..nii see oli..on..ja jääb..

Tykkää! 5