Loojuva päikese kollakas helk
mängleb su juustes kui punane nelk.
Ja vajudes alla sinavalt võlvilt,
uhkelt sa kleidis veelpoole kõnnid.
 Sa mõtled ,et aeg võiks seisma siin jääda
ja soovid, et võiksid kord südamest naerda.
Kuid kadakate vahelt kostub kaja,
kellel kuradil jälle sind tarvis on vaja.
Sa tahad siit ära, kuid ei tea kuhu,
läheks, läheks kasvõi kukkegi suhu.
Ma mõtlen, et minagi selline olin,
kui kunagi siia randa ma tulin.
Kartsin neid kive, mis rannal,
kartsin, et vesi ei kanna,
kuid nüüd ma naeran sellegi üle,
sest tean, mis lilled kantvad su süle.
 

Tykkää! 1