Uus koolinädal ja õpilased valgusid kooli. Kes oli natukene pohmas silmadega, sest sõbral oli laupäeval sünnipäev, mis sujuvalt veel edasi pühapäevagi kandus. Kes kalpsas värskelt trepist üles, olles piisavalt puhanud ja kes tuli raske südamega, mõeldes sellele, mis mälestusi järjekordne koolipäev üles võib tuua. Kasper oleks hea meelega koju jäänud. Nii kaua maganud, kuni und enam sundides ka ei tule ja siis lihtsalt vegeteerides päeva õhtusse saatnud. Seda oli ta teinud laupäeval pärast matuseid, lihtsalt istudes ja mõttetult netis surfates. Sedasama oli teinud Kasper ka pühapäeval aga seejärel olid ta vanemad talle selgeks teinud, et ta peab eluga edasi minema. Peab eluga edasi minema... peab edasi minema... minema... Isegi leinata ta ei võinud enam.

Esimene tund oli teisel korrusel ajaloo tund, sama tund oli neil olnud reedel ka viimane tund. Kasper oli esimene kes klassi jõudis. Kohe kui ta sisse astus, sai poiss aru et midagi on valesti, aga mis? Poiss kõndis tagumiste pinkide juurde, oma koha poole ja tabas ära, mis valesti on. Andersi musta leinalindiga kaetud pilt oli kadunud. Poiss seisatas ning jõllitas tühja lauda.

Kes kurat julges selle pildi ära võtta? Kes kuradi päralt julges selle pildi ära võtta. See oli siin, kui ma ära läksin. Ma olin viimane kes ära läks. Kes kurat julges selle pildi ära võtta? Kasper virutas käes hoitud kotti vastu seina nii tugevalt, et valget krohvi natukene maha pudenes. Poissi see ei huvitanud. Tema pilk seiras klassiruumi. Ehk tõsteti pilt valele istmele. Aga ei... Kasper tormas kiirsammul terve klassiruumi läbi. Ta vaatas isegi õpetaja laua all ja kardinate taha. Ja pilti pole. Kes kurat pildi võttis. Kes kurat selle võttis ja kuhu kurat ta selle pani? "Kes kurat selle võttis?" röögatas Kasper ja virutas jalaga vastu seina.

"Khm," kostis ukse peale ja Kasper pööras pilgu sinna. Üks koolikoristajatest seisis ukse peal ja vaatas Kasperi poole: "Kas sa mõtled selle poisi pilti?"
"Selle?" urathas Kasper ja astus kaks kiiret sammu naise suunas, kes taganes.
"Andres või Andreas, mis ta nimi oligi," ütles naine, ilmselgelt ehmatanud Kasperi kiirest liikumisest.
"Tema nimi ON Anders!"
Naine noogutas agaralt: "Me võtsime selle ära?"
"Misasja?" Kasper surus käed rusikasse ja tundis lausa, kuidas raev tema sees kerkima hakkas. Võtsid ära? Mis mõttes võtsid ära?
"Noh, tema surmast saab varsti nädal. Oleks aeg tavalise koolieluga edasi minna," põhjendas naine, justkui ta oleks ära korjanud pooleks läinud kriidi.
"Oleks aeg?" nüüd Kasper röökis juba. "Oleks aeg? Kes kurat oled sina ütlema, millal oleks aeg edasi minna? Kes annab sulle õiguse kurat öelda, millal meie edasi peame minema?"
Naine taganes veel kaks sammu aga Kasper järgnes talle, silmad juba vihast kokku pigistatud.

Kust võtab see koristajanaine õiguse Andersi pilt ära viia. Miks peab ta minema eluga edasi tavaliselt moel? Miks arvatakse, et eluga saab tavalisel moel edasi minna, kui see lihtsalt pole võimalik. Andersit pole, pole võimalik eluga samamoodi edasi minna. Kui keegi sureb, kui keegi on kadunud, ei saa, ei tohiks eeldada et kaks päeva hiljem kõik nagu tavaliselt on. Ei tohi öelda, et "lähme eluga edasi". Miks kurat see naine seda ei mõista? Miks kurat ta üritab Andersit nende elust ja nende klassist kustutada?

"Kas Anders pole siis väärt?" küsis Kasper vaikselt.
"Eiei, ma pole seda öelnud," kogeles naine, tundes ilmselgelt hirmu selle üheteistkümnenda klassi poisi ees, kel võis olla juba mehe keha aga kes ei suutnud veel oma tundeid nii hästi valitseda nagu täismees. "Lihtsalt et... See pilt võtab natuke tähelepanu tunnilt kõrvale ja äkki keegi ajab maha ja siis läheb katki."
"Et Anders tuleks nurka panna? Tuleks meie pilgu alt kõrvale panna, et me teda ei näeks ja talle ei mõtleks? Et me ta unustaks, sest ta oli tähtsusetu?" Kasper röökis täiest kõrist. Ta kuulis juba ka samme lähenemas, aga ei suutnud jätta: "Anders on surnud. Ta on läinud. Me ei näe teda enam kunagi. Kas kurat sa ei saa sellest aru? Mu parim sõber on igaveseks läinud. Ma ei saa temaga enam rääkida, ma ei saa temaga enam pulli teha, ma ei saa teda togida. Ja teie arvate oma kuradi koristajapundis, et võiks selle pildi lihtsalt kapinurka tolmuma visata, sest seda pole vaja?"
"Ei, absoluutselt mitte, kulla poiss, kuula mind!" koristajal olid juba pisarad silmad.
"Kuul-" Kasper katkestas lause, tundes oma õlal tugevat kätt. Poiss pööras pilgu selja taha. Sinna oli kogunenud suur osa koolist, õpetajad ja käe oli tema õlale pannud direktor. "Kasper, lõpeta," lausus mees oma rahulikul häälel.

Poiss vaatas talle silma. Väsinud rohekat värvi silmad ja tumedad laigus nende all, andes aimu et mees polnud viimastel päevadel just väga puhanud. Tema pilk oli tungiv, üritades maha rahustada noormeest, kes oli väga lähedal oma viha väljaelamisele täiesti süütu inimese peale. Kaotusviha... viha tundmatuse vastu, kes on võtnud kalli inimese. Kasper langetas pea ja tema rusikad lõtvusid. "Anders... ta on läinud," pobises noormees oma nina alla.
"Ma tean," vastas direktor ja pigistas noormehe õlga, justkui soovides talle jõudu ja tasakaalu anda. "Lähme räägime mu kabinetis."

Tykkää! 3