"Delaran" on järjejutt, mis räägib elust USA rikastele, privileegitud ja tihtipeale mõneti probleemsetele lastele mõeldud erakoolis. Metsade ja mägede vahel asuvas Delarani internaatkoolis ei pruugi aga elu olla põrmugi niivõrd lihtne ja viisakas, nagu kooli tutvustav brošüür seda lubab.

Järjejutt on kirjutatud põhiliste tegelaste - Samara, Jasmini, Taanieli, Jasperi - vaatepunktidest

Jasmin

Jasmini ruudukujuline klassikaline äratuskell pirises kakskümmend minutit enne seitset. Viis minutit hiljem oli ta juba inimtühjas tüdrukute pesuruumis. Kuuma duši all veidi aega mõnulenud, haaras ta seina ääres olevalt metallist korvriiulilt pehme kollase froteerätiku. Mustad rätikud käisid samasse alumisele riiulile. Muu must pesu tuli aga nimelise koti sees igal laupäeval kella kaheks pesumajja viia, et pühapäeva lõunal värskuse järgi lõhnav ja triigitud pesuhunnik voodil ootaks.

Täistunni saabudes istus täies rõvis tüdruk lennutoa õpinurgas, kui muu internaat alles ärkama hakkas ja unised õpilased pesema suundusid.

Tüdruk kirjutas tänase tunniplaani ainete nimetusi kaustikutele. Ta oli seda alates esimesest klassist teinud, et oma õppematerjalides korda hoida. Inglisekeele ja briti kirjanduse kladed olid korras, füüsika ning algebra I said ruudulise kaustiku, saksa keel algajatele ja etiketiõpetuse aga joonelise. Tantsimisele plaanis tüdruk algul eraldada nurga etiketivihikus, ent hetke mõelnud, võttis selle jaoks siiski eraldi õhema vihiku. Jumal teab, mis õpetajal pähe võib tulla.

Veerand kaheksa oli ta tagasi toas, et ennelõunaste tundide asjad kotti suruda. Kuigi tuba ja klassiruumid olid peaaegu samas majas, kahtles neiu kas ta jõuab viieminutilise vahetunni jooksul tuppa tormata. Eriti, kui ta ei tea, kus täpselt klassid asuvad.

„Kus sa juba lähed?“ Rachel piilus alles teki serva alt välja. Laura oli pesemas, Samara tõmbas nina kirtsutades koolivormi selga.

„Sööma. Kell on veerand kaheksa.“

„Pekki. Ma ei viitsi tõusta,“ ägises Rachel. „Ja esimene tund on algebra ka. Ülinõme. Jama kool, mis reaalained esimeseks paneb.“

„Keegi ei käskinud sul siia tulla,“ torkas Samara.

„Vanemad käskisid.“

„Seisnud siis enda eest.“

Rachel üritas sobivat vastust mõelda, aga seda suutmata pöördus Jasmini poole: „Sul ka vanemad sundisid?“

„Ma tahtsin ise. Delaran on väga hea kool,“ vastas Jasmin hämmeldunult. Miks ta vanemad sundima peaksid?

Rachel pööritas silmi. "Nojah, eks mõned peavad ka ise tahtma. See konkursiga tulnu pidi küll vist rohkem kui ma-ei-tea-mida Delarani tulekut soovima.“

„Mis konkurss?“ Samara peatas silmapliiatsi joone ja pööras pea Racheli poole.

„Ahh, vasesest perest mingi tuupur-nohik. Kool teeb heategevust, katab kõik kolme aasta kulud.“ Rachel itsitas. „Rotid, tulevad siia meiesuguste sekka teesklema, et on ka rikkad. Peaksid jääma sinna, kus sündisid. Mis neil ongi? Mingid riiklikud koolid? Naljanumber.“

Jasmin seisis seljaga itsitava toakaaslase poole, värisevad käed viimaseid õpikuid kotti pakkimas. Ta nägu kattis häbipuna ning tüdruk surus vihapisaraid alla, et mitte juba teisel päeval piripilli mainet teenida. Rotid? See Rachel oli kahe päeva jooksul iga asja üle suutnud viriseda. Olgu, Jasmini vanemad polnud rikkad nagu Racheli juveliiriäride omanikud, aga see-eest ei olnud nende tütar ka eluvõõras hellitatud vingats.

Vihaga tõmbas Jasmin koti kinni, et sealt toast kaduda ning sel hetkel tabas Samara ta pilgu. Toakaaslane mõistis vist kohe Racheli õelate sõnade ning Jasmini nutukalkvel silmade seost.

„Oi Jasmin!“ jõudis ta alustada aga tüdruk kadus juba toast.

Samara tabas ta hommikusöögilauas. Taaniel ja Jan polnud veel jõudnud, Hayley ning Jasper olid süvenenud lennuvanemateemalisse vestlusesse ja Samara peatus Jasmini kõrval.

„Rachel ei tea, mida ta suust välja ajas, ära pane teda tähele,“ sosistas Samara.

Jasmini õblukesed näpud murendasid röstsaia. „Rachel ei teadnud lihtsalt, et see nohik temaga samas toas on,“ ütles Jasmin väga vaikselt.

„No siis sa petsid ta ära.“ Samara näol ebales naeratus.

„Ma ei häbene seda, kust ma tulen.“ Jasmin tundis, et tal hakkavad uuesti pisarad tekkima. Ta tõesti ei häbenenud seda, miks pidanuks? Aga tundub, et teised arvasid, et ta peaks seda varjama.

„Eino, ma ei mõelnud seda,“ üritas Samara oma mõtet parandada. Jasmin oli aga juba püsti hüpanud, jättis poolsöödud röstsaia taldrikule ja trügis saalist välja. Trepist üles ja läbi galerii sammudes, kruttis ta parema käega juukseid, mis tema puhul tähendas alati närvide pingulolekut.

Ei, ta ei häbenenud ennast. Ja pealegi, tema sai kooli sisse tänu oma teadmistele, mitte emme-issi rahakoti paksuse tõttu.

Kõrvalhoonesse jõudes kõndis ta trepist alla ja vaatas silte ustel. Algebra klass oli reas viimane ning Jasmin oli esimene, kes sinna jõudis. Aga tüdruk oli sellega harjunud.
Alati esimene teadmisi nõudma, alati üksinda seinaorvas seistes, toetus ta jällegi seinale ja võttis märkmiku,et lõpetada peenekoivalist kassi kujutav pilt.

***
„Jasmin.“

Tüdruku pea nõksatas üles. Lennuvanem oli ta kõrvale seisma tulnud, kui tüdruk enne õhtuseid huviringe puhketoa raamatunurgas õppides aega parajaks tegi.

„Miks sa pole õhtuoodet söömas?“

Jasmin kehitas õlgu. „Varsti on õhtusöök ju. Mul pole isu ka.“ Talle ei meeldinud väga rääkida võõraste ja poolvõõrastega aga ta oli ka liialt tagasihoidlik, et keegi rääkima tulnu eemale lükata.

„No alles pool kaheksa saab ju õhtust. Tule, lähme koos?“ pakkus Jasper ja oli valmis juba Jasmini asjugi kandma. Tüdruk pani käe peale. „Samara rääkis?“ küsis ta vaikselt. Jasperi suu küll võis eitada seda, aga tema punaseks tõmbuvad kõrvalestad rääkisid Jasminile teist juttu.

„Ma tulin siia õppima. Ma ei vaja kellegi abi ja halestust.“ Jasmin ei pööras pilgu tagsai lauale. Ta ei tahtnud erikohtlemist, vanade riiete pakkumist ja muud heategevust.

„Keegi ei haletse sind ju.“

Jasmin raputas pead. „Ma pean järgmise tunni asjad tooma,“ ütles ta vabandades ja nüüd laualt õpikuid haarates, trügis Jasperist mööda.

Tuba oli õnneks tühi ja Jasmin ei pidanud järjekordse vabandajaga silmitsi seisma. Tänaseks õhtupoolikuks oli neil kaks huviring-tundi. Loovusõpetus ning instrumenditund järjest. Jasmin ei mänginug küll ühtegi pilli, ent loovusõpetus tundus paeluv ja selle klassini jõudis ta õpetajaga samal ajal.

„Tere!“ Pruunide puusadeni juustega õpetaja naeratas laialt, kui Jasmini nägi. „Pean ütlema, et ma pole harjunud sellega, et õpilased kümme minutit enne tunni algust jube valmis sisse on tulema.“

„Ma olen alati varajane olnud,“ kohmas Jasmin punastades.

„Hea omadus. Ma olen muidu Miranda Walen aga õpilaste jaoks lihtsalt Miranda.“

„Ma olen Jasmin McCall.“ Türuk istus kahestest pinkidest kokkulükatud ühe suure laua taha. Klassiruumi heledaks värvitud seinu katsid kirevad pildid, kapid polnud lihtsalt heledast puidust nagu muu kooli mööbel, vaid samamoodi värviliseks maalitud. Seina ääres olid kokkupandud molbertid, teises nurgs aga eri muusikariistad: kitarrid, süntesaator, akordion ja isegi suupill ning kinnises kapis leidus nagunii veel midagi igale maitsele.

„Mis me täna tunnis teeme, proua Walen?“

„Mirada,“ parandas kaustikusse kirjutav õpetaja. „Mis sa teha tahaksid?“

„Mi-mina?“

„Ütleme nii, et esimese õigus. Anna tulla.“

„Aga kui teistele ei meeldi?“

„Ega me siis teistele ütlema pea, et sina valisid,“ pakkus Miranda vandeseltsasliku naeratuse saatel.

Jasmin naeratas kõhklevalt vastu ja ütles seejärel pilguga lauda puurides: „Mu vanas koolis aasta viimases kunstitunnis joonistasime guaššvärvidega aga kasutasime pintslite asemel näppe. See oleks äge aga ma ei tea, äkki oleme liiga vanad juba-“

Miranda peatas ta jutu: „Tasa! Loomise jaoks pole keegi kunagi liiga vana. Guašš pluss näpud on tänane teema.“

Tunni alguses lendas esimeste seas klassi ka Rachel, otsivalt ringi vaadates. Jasmin punastas juuksejuurteni ja oleks hea meelega maa alla vajunud. Ta ei tahtnud, et Rachel hommikul öeldud jätte üles tooks aga kui Jaspergi juba teadis – ja ootavalt klassiukse taga piilus – polnud Jasminilgi lootustki, et Rachel kedagi muud peale tema otsiks. Ja nii oligi. Pontsakas tüdruk maandus tema kõrvaltoolile.

„Anna andeks, ma ei mõelnud seda nii. Ma olen lihtsalt hommikuti rõve tibi. Selles suhtes, ma ei tahtnud nii öelda. Sa pead tegelikult ikka jõle tubli olema, et selle konkursi läbisid. Jasper rääkis mulle, palju iga aasta tahtjaid on. Sadu! Mina poleks elu sees isegi esimest vooru läbinud,“ paristas Rachel ühe hooga ette midagi, mis pidi vabandusena kõlama. „Sõbrad edasi?“

Jasmin vaatas talle otsa. Rachel arvas tõsimeeli, et nüüd on kõik korras. Aga Jasmin polnud draamatekitaja, kui hästi aus olla, siis ta oli tõesti ju vaene rott rikaste kõutside hulgas ja seega manas ta näole naeratuse: „Ikka.“

Ukse taga valvanud Jasper kadus, Miranda sulges ukse ning alustas: „Tere, minu nimi on Miranda Walen. Õpilaste jaoks olen Miranda ning tänase tunni teema on guašš pluss näpud.“

„Eww. Vähe vastik teema. Ma just lasin maniküüri teha,“ vingus Rachel. Laura pomises nõustuvalt.

Jasmin ohkas mõtteis: „Kolm aastat veel. Kolm aastat veel. Siis on tal hea haridus ja ta saab nendest snoobidest eemale. Kaugele ära.“

Tykkää!