Madissoni maakonna sillad...

Vaatasin ei tea mitmendat korda "Madisoni maakonna sildu"- Clint Eastwoodi ja Meryl Streepiga peaosades. Arvan, et seda filmi on kõik keskealised inimesed näinud ja nautinud. Ilus film.

Ma olen lugenud ka filmi aluseks olevat raamatut, mis eesti keeles kannab pealkirja "Sillad jõel". (Robert James Wallner "The Bridges of Madison Country", 1992)

Filmivariant on palju parem, film on tänu suurepärastele näitlejatele kohe väga hea. Iga kord läheb hinge see imeline armastuslugu.
Igavesti jääb aga lahendamata küsimus, kas naine oleks pidanud armastatud mehele järgnema või mitte. Seekord jälgisin ma seda mõtet erilise süvenemisega. Naine toob küll põhjuseks, et tema pere vajab teda ja et nad poleks tema lahkumist üle elanud (külaklatš ja kivistunud moraalinormid), kuid targa naise vaistuga kardab ta kõige rohkem seda, et armastus ei pea vastu katsumustele, mis ees seisaksid. Mees kutsub küll teda kaasa, aga kuhu - see pole teada.
Seekord ma vaatasin, kui lähedal ta ikkagi oli äraminekule - juba oli käsi avamas autoust, aga siis hakkas eesolev auto sõitma ja ... me ei saa iial teada, mis oleks siis juhtunud, kui ta oleks läinud.
Siis oleks see olnud hoopis teine lugu... ja teine film.

See oli tüüpiline NAISE probleem - valikuid tehes valid oma saatuse. Aga see kaunis episood ta tühjavõitu elus aitas elu lõpuni armastust südames säilitada. Seda polegi nii vähe, et olla õnnelik. Mu meelest.

Kui film on väga tuttav, siis hakkavad kaasa rääkima detailid - märkad seda, mida enne pole tähele pannud. See, et tegemist on raamjutustusega, tuleb mulle iga kord üllatusena. See poja ja tütre liin, nende veidi kiiva kiskuv elu mind üldse seekord ei huvitanud.

Hea, et vaatasin filmi. Näe, sain kohe ühe postituse teha!

Tykkää! 2