Minu tutvusringkond on päris suur ja ometi pole nende seas peaaegu üldse neid, kes oleksid Eestist jäädavalt lahkunud. Muidugi, käiakse õppimas, töötatakse mõnes välismaa Eesti riigiasutuses või üleeuroopalises organisatsioonis, aga jäädakse seejuures ikkagi aktiivselt Eestiga seotuks. Ning tullakse varem või hiljem ka tagasi.

Selliseid inimesi, kes oma kimpsud-kompsud kokku korjaks ning vihaselt kuulutaks – ära siit, iga hinna eest! – mina ausalt öeldes ei tunne. Ma võin ainult oletada, mis nende peas toimub. Tõenäoliselt on nii, et kui igapäevane palgatöö tundub üksnes tüütu kohustusena, mille ainsaks kompensatsiooniks on palk, siis on vist tõesti üsna ükskõik, millises paigas oma sunnitööd teha, loeb üksnes lobi rasvasus. Ja siis pole vahet, kas kolida väikelinnast Tallinna või Helsingisse või veelgi kaugemale. Nii see vist on. Ehkki ega ma sellist maailmavaadet päriselt ikkagi mõista ei suuda.

Samasugust nõutust tekitasid rootslastes need isikud, kes siiamaani Stockholmi äärelinnades märatsevad ning omaenda autosid põlema süütavad. See ongi teine kord, kui kõlas see küsimus: miks? Ka need inimesed on omal ajal kusagilt lahkunud, läinud otsima paremat, jõukamat elu. Ja Rootsi on ju unistuste maa! Kindlasti tahaks paljud neist eestlastestki, kes massiliselt kodumaalt lahkuvad, elada just nimelt seal! Aga näed, need, kes juba kohal, pole ikka rahul. Neile tundub, et võiks olla veelgi parem, et nende eest ei hoolitseta piisavalt, et põliselanikud naudivad suuremaid privileege. Ja elavad oma meeleheite välja ulja laamendamisega.

Ning kahtlemata on neil õigus, põliselanike elu ongi alati parem. Nii nagu püsiklient saab igas kõrtsis kiirema teeninduse, kui juhuslikult sisse astunud turist. Püsiklient on oma, ta tunneb ettekandjaid nimepidi, arutab nendega elavalt möödunud reede sündmusi, tohib teleri kanaleid vahetada ja vahel isegi võlgu juua, sest baaris teatakse: küll ta teinekord tasub. Turist seevastu on igas mõttes võõras ja tal pole mingeid erilisi õiguseid. Personalile on ta lihtsalt üks tänavalt sisse astunud nägu. Muidugi teenindatakse tedagi viisakalt, ta ei sure nälga ega janusse ja ka arve esitamisel teda ei peteta, aga ikkagi jääb puudu see tabamatu miski, mis teeb kodukõrtsis istumise ja ka kodumaal elamise nii nauditavaks.

Ja eks see ongi üks põhjus, miks võimaluse korral uutesse ühiskondadesse mitte ei sulanduta, vaid üritatakse jätkata harjunud eluviisi, tuua vana kõrts uude kohta kaasa. Nii tekivad hiinalinnad, harlem’id ja väikesed itaaliad, nagu ka hiiglaslikud hispaanlaste või venelaste linnaosad, kus ametliku riigikeelega pole tuhkagi peale hakata, kuid kus on võimalik ehtsa babuška käest osta sama häid pelmeene kui Moskva kesklinnas. Kodumaalt ollakse küll lahkutud, kuid ilma ka hakkama ei saada.

Eestlaste mass pole säärase elujõulise geto loomiseks piisav, seetõttu ka need ülistavad lood sellest, kui oivaliselt eestlane sulandub ja võõral maal „hakkama saab”. Aga vähemalt eesti maja ning eesti kool üritatakse ikka püsti panna. Et oleks ükski paik, mille uksest sisenedes ennast vana olijana tunda

Tykkää! 5