Inimese vajadused ainelise, meele-teadvusliku ja vaimse järele on loomulikud. Neid kolme ei tuleks vastandada ega isegi mitte lahutada - need kolm inimolemise tasandit või aspekti moodustavad inimese kui ühtse terviku. Seejuures meie keha ja meie meel-teadvus on vahendid meie vaimseks arenguks.

Pole tark lahutada vahendit eesmärgist. Veel rumalam on vastandada eesmärki ja vahendit. Kõige rumalam on oma eesmärki üldse mitte mõista ja jäädagi vahendi vangiks.

See viimane variant on kaasajas üsna sage. On ju nii sage arvamine ja veendumus, et vaimne on olematu ja vaid usuhullude luul, et ainus reaalsus on materiaalne ja inimteadvus on selle materiaalse enesele sobivaks kohandamise vahend...

Nojah, seda kolmesust inimeses - keha, meel, vaim - võib igat moodi äraspidiselt mõista. Ka nii, et jumalikku vaimu polegi ja me oleme oma keha orjad, meie meel-teadvus on vaid vahend, et keha piinad püüda kuidagi muuta keha rahuloluks... ja et siis ka veidi oma meel-teadvuses selle keha rahulolu üle ka seda tunda, mida õnneks nimetatakse...

Kes vaimset elu tunnistab ja kogeb, see ei piirdu vaid keha rahulolu ja meele-teadvuse õnnega. See tahab ikka palju enamat - tahab õndsust. Ega Vargamäe Jürkagi vähemat tahtnud kui õndsust. Temale ei piisanud ainelise eluga rahulolust ega pelgast õnnetundest oma keha rahulolu pärast. Ta tahtis õndsaks saada.

Eks me kõik taha - ka need, kes õndsust olematuks ja saavutamatuks peavad ja selle aseainetega - rahulolu ja õnnega - leppima peavad. Sest nad ei taipa enamat tahta...

Paast selles kontekstis...?

Eks oleneb, kuidas inimene oskab mõtestada seda, mida ta teeb ja ette võtab. Kui inimesel on vaimne ideaal, siis pole midagi loomulikumat kui kõik selle saavutamisele pühendada - ja sealhulgas võib selle heaks pühendada oma söömised... kuid ka oma paastumised. Need kaks näivalt vastandlikku ja teineteist isegi välistavat valikut pole vastandid. Need kaks - söömine ja paast - on vaid vahendid ja teineteise suhtes täiendid, mis täiendavad teineteist, et inimene võiks vaimse eesmärgi suunas areneda.

Siit avaram mõte - maailm pole vastanduv õigeks ja vääraks. Kõik võib olla õige, kui seda õigeks otstarbeks kasutatakse... ja kõik võib olla väär, kui seda vääraks otstarbeks kasutatakse. "Uskujale tuleb kõik kasuks" - ehk olete seda ütlemist kuulnud?

On ka teine ütlemine: "Eesmärk pühitseb abinõu". Seda lauset peaks aga täpsustama: "Püha eesmärk pühitseb abinõu". Sest kui eesmärk pole püha, siis ei pühitse selline eesmärk midagi pühaks.

Niisiis - söögem ja paastugem. On see aga meile ka meie vaimses arengus kasuks... või on see vaid mingi osa meie tervisliku toitumise ja hea figuuri saavutamise kavast - eks see algab enese olemise ja tegemiste mõtestamisest siin maa peal, taeva all. Ja igaüks saab siin oma - kes tahab heaolu, saab oma heaolu. Kes tahab õnne, saab oma õnne.

Kes aga ei lepi vähemaga kui õndsus - see saab õndsuse... Aga ta saab selle muu kõik pealekauba. Saab niisama, saab lausa tasuta.