Vaikida on vahel valus - ka siis kui

hingele teeks rääkimine head

nutmine toob tihti leevendust või

tekivad sest hoopis suured vead

@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@@

Punun halva ühte kimpu kokku,

et sellest leiliga saaks välja peksta hea

pimedusest jooksen valgusesse pakku

vastu kiviseina puhkamiseks sätin pea

 

Kui kurb on olla kõige kurvem

pole hinge, kes leevendaks raevu

õnnelikke seikku juhtub harvem

sestap mured panen pudelisse - kaevu

 

Valu muster hägusemaks muutub,

kui vesi uhub peale lahkumisekirjale

Sa ilmusid ühel õhtul mu uksele

Ere nagu ehavalgus

Ma tundsin, kuidas süda rinnus tagus, kui Sulle ukse avasin

Ma tundsin, kuidas veri soontes kees, kui Sind embasin

Arvasin, et jääme igavesti kokku, aga Sa hülgasid mu - kauaks

Nüüd pead Sa rääkima tõtt

Kes on see õnneseen, kes Su kunagi endaga viis

Sa tõstsid pilgu ja kõik sai selgeks

Olen endiselt osa Sinu ajaloost

Kuulen, kuidas mu süda puruneb, kui sulgen ukse Su ees

Tunnen tulise joana langemas pisaraid põskedelt alla,

kui vaevu valust hingata saan

Nüüd soovin, et Sa poleks iial tulnud

Kuid kõik, mis Sinust jäi, elab minus edasi

Kõik, mis minust Sulle jääb, on minu süda

Olen jäädavalt osa Sinu seiklustest

Tunnen, ku

Tykkää! 3