Vot see oli asi mida poleks eluski uskunud, sest ometi ju lubati, et enam nii ei tehta, aga ikkagi tehti...ta ju vandus mulle et olen talle kõik, ag aneed jällegi valed... Kas ta arvab tõesti, et mulle on see kõik nii lihtne...kas ta ei mõista et ka minul oli valus ja nüüd veel enam...jah ma ise olin süüdi et selle algatasin...aga ma ei suutnud enam....kas ta poleks võinud natuke oodata enne kui jälle nii mulle tegi juba teist korda...kuigi seekord asi natuke lihtsam....sest olime enam vähem lahus...kas tõesti pole talle miski püha....ei vist mitte...

Aga mis ma norutan leian endale ka uue ja parema, kes nii ei tee...oma sõnu ei murra ja haiget ei tee...ootan seda rõõmuga....ja ehk polegi ta nii kaugel...küll ma ta kätte saan...(K)(L)

Tykkää!