KatiDeVil'n blogi

Neiu istub akna laual ja suitsetab. Akendelt niriseb vesi alla. Jälle sajab. Või tundub see ainult nii, sest neiu enda silmad on märjad. Ta kustutab raevukalt suitsu ära ja peaaegu et viskab koni toosist mööda. "Persse," pobiseb ta ning nutab veel hullemini edasi.

Klišee, kas pole? Kuid tema jaoks on see tegelikkus. Valu, ängistus, viha. See kõik on igapäevane, rutiinne võib lausa öelda. Lisada veel juurde süütunne ja te saate igati toreda kokteili.

Sellest on möödas nüüdseks pea neli kuud, kui see kõik algas. Ühest lihtsast lahkuminekust, mis poleks pidanud mitte midagi tähendama. Või kunagi oli see vähemalt nii.…