Sel tolmusel hommikul kui ma olin jälle tülitsenud oma kaktusega ja ta solvunult keeldus mängimast, et ta on okkaline sai mul villand. Voltisin oma peegli kokku ja veeretasin end rutiinselt vabaks gravitatsioonist.
Pealegi, mul oli juba ammu tekkinud allergia gravitatsioonist tingitud potsatustest, kukkumistest ja muidu jäärapäisest asjade tunglemisest massi poole, kuradi pugejad.

Nii ma siis paiknesin välja ja väänasin naabrikassi varjust endale mõtte, just selle millest ma pole kunagi aru saanud. Hea oli, sest ma juba hakkasin unustama erutust mille annab mitte arusaamine

Pëlqen! 5