Üks piisake kukkus mu aknale,
kukkus ka teine ja kolmas,
vihm ukse avas siis murele,
mida otsin siin ilmas.
  Ma istusin kaua ja kuulasin,
kuidas vihm väljas muusikat loob,
aknalt piisad alla voolasid
ning soovisin, et elu õnne mul toob.
  Aga kurbus mu hingest ei kadunud,
ta suurenes nukrusest veel,
ei oleks kuidagi  minagi arvanud,
et nii kaua on paha mu meel.
  Siis sinule mõtlesin, sa oled mu südames veel,
kuigi end veenda ma proovinud,
asud otse mul tee peal sa ees.
 

Pëlqen!