.... Ja ma tulen ja lähen ja tulen ja lähen ja kõik on ikka veel nii. Ma ei tea, kas olen loll, et tahan siia iga kord tulla, kui pean sinus pettuma ning kui mulle järjekordselt tugevalt haiget teed, kuid tean, et ma olen loll seetõttu, et alati loodan. Loodan, et miski muutub. Paremaks, ideaalsemaks. Ma tahaks sundida ennast mitte lootma, sest reaalsus on näidanud, et mitte miski enam siin ei muutu. Kõik on jäädavalt nii, ka siis kui lähen ja enam tagasi ei tule....enam mitte kunagi.
Ning sina...sa ei võta ennast kokku, ka siis kui seda iseenedale lubanud oled.…
Tahan olla truu, sest on neid, kes mind usaldavad. Tahan olla rikkumata, sest on neid, kes hoolivad. Tahan olla tugev, sest on palju, mille nimel kannatada. Tahan olla vapper, sest on palju, mida peab julgema teha. Tahan olla sõber kõigile- ka vaenlastele ja üksildastele. Tahan anda ja unustada, et andsin midagi. Tahan olla alandlik, sest tean, kui nõrk ma olen. Tahan vaadata üles ja naerda ja armastada ja tõusta kõrgemale.